Kui inimene on nii kindel, et teda ei ole olemas, siis mul on talle mitu küsimust: 1)Miks sa jõule/munadepüha tähistad või kas sa tead, kuidas see alguse sai? 2) Miks sa usud, et on olemas põrgu, aga ei usu, et on olemas paradiis? 3) Miks sa kasutad Jumala nime lause sees, kui sa ei usu, et ta olemas on? Miks üldse see nimi siis olemas on? 4) Miks sa kasutad neid 'vanasõnu', mis on pärit Piiblist?
See on muidugi normaalne, et inimesed tõestust nõuavad, aga kas seda on vaja just näha? Kõik hea ei olegi silmaga nähtav ju (igast baktereid ja liivaterasid ja rakke näeb ju mikroskoobiga). Sama saab ju näiteks tuule või armastuse või valu kohta öelda, et ei usu, et need olemas on, sest ei näe neid. Jah, sa ütled puude liikumise tõttu, et väljas on tuul, aga puud saavad ju siis ka liikuda/õõtsuda, kui keegi oksa raputab. Armastuse kohta on üldse mitmeid teooriaid, aga ikka ei ole seda kindlat tõestust, sest igal ühel on oma arusaam. Sa ei saa ju seda näidata, et näe see siin on armastus. See, et sa näed suudlevaid inimesi või kallistavaid ema-last, ei saa öelda, et see on tõesti armastus, sest sa ei tea ju tegelikult, miks see inimene teisele nii teeb või teine laseb endaga nii kohelda. Ning valu kohta ei saa ka keegi peale iseenda öelda, et ta seda tunneb. Inimene ütleb ju tihti, et tal pea valutab, aga kuidas sa seda tõestad? Teine inimene ei saa ju sinu sisse minna ja seda tunda. Valu on hea sellepärast, et kui inimene seda ei tunneks, siis ta võib vabalt oma käe otsast ära lõigata või ära põletada ja ta ei saaks sellest arugi.
Kui nüüd tagasi põhiteema juurde tulla, siis see Jumalasse uskumine on tegelikult inimese mõtlemises. Seda ei tohiks ega saa teisele peale suruda, et ta nüüd peab Jumalasse uskuma. See peab iseenesest tulema. Kuid see on mõtetega seotud. Tegelikult on kõik mõtetes kinni. Nii nagu sa mõtled, nii sa ka tegutsed, sest sa annad oma ajule käsu ja ta täidab seda.
Need küsimused, et miks on Jumal lasknud inimestel teisi inimesi tappa või Hitleril nii käituda, neile saab vastata, et need inimesed, kes vähegi kannatada said, lähevad paradiisi ja neil on seal parem elu ning et järelikult tuli nende aeg kätte ja Jumal võttis nad enda juurde. Võib-olla kui nad elus oleksid olnud, oleksid halvale teele läinud ja siis ei oleks ju ka hea olnud ehk siis parem on juba kohe paremasse kohta viia. Ja need inimesed, kes on siis need tapjad või kuidas iganes väärkohtlejad, nemad saavad ise oma õppetunni omal ajal ja ilmselgelt ei pääse taevasse, kui nad isegi ei kahetse oma tegu ja jätkavad samas vaimus. Kui nad aga kahetsevad, ei tähenda see alati, et Jumal nende peale halastab, nii et hästi see igatahes ei lõppeks.
Mitu korda on uudistes olnud, et keegi elab enam kui 100-aastaseks või jääb ainsana ellu suurest õnnetusest. Ilmselt on tal kas usk Jumalasse, mis ei ole kadunud või on ta saanud millegi eriti heaga hakkama ja Jumal ei taha teda veel ära võtta või annab hoopis uue võimaluse end muuta. Kui aga siis seda võimalust mitte kasutada, on see juba su enda asi. Valikuid teeme me ise, kuigi et need ettekirjutatud on, aga me ei tea nendest midagi. Sama on sellega, et kui me isegi millegi eest põgeneme, tuleb see meile ikka ringiga tagasi, sest see lihtsalt peab nii juhtuma, sa ei saa seda muuta, kuna see lihtsalt on ettemääratud. Ehk siis sa ei saa oma saatuse eest põgeneda.
Kõigel on alati põhjus, miski ei ole kunagi niisama. Alati aga ei peagi teadma seda põhjust, kuid mõnikord võib selle põhjuse teada saamiseks kuluda rohkelt aega, isegi mitmeid aastaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar