See imeline aeg, kui armastad kedagi ja seesama inimene armastab sind vastu ja mõlemad tunnevad end armastatuna. Kõik on alles alguses ja kõik on alles ees. Elu tundub täiuslikuna, nagu see inimene oligi su elust puudu ja nüüd ta tuli su ellu ja täitis selle tühja augu. See armastust täis aeg on väga maagiline ja tundub, et kestab igavesti.
Kui sinult küsitakse kirjeldada su tulevikku, näed sa seda kindlasti oma kallimaga ning ei suudagi ette kujutada oma tulevikku temata.
Nagu tänapäeval kombeks, siis kolitakse lihtsalt kokku ja isegi ei mõelda abielule, sest nii on lihtsam või ei olda täielikult kindel selles otsuses või ei usuta mingil põhjusel abielusse.
Elatakse siis lihtsalt edasi ja kõik on korras kuni näiteks suurema tülini, mis lõppeb lahkuminekuga. Kindlasti õige mõte oli see, et ei abiellunud, muidu oleks ju lahutusega lõppenud. Aga tegelikult see ei pea nii lõppema.
Armastus ei ole see, et sa lihtsalt armastad seda inimest ja kõik; sa ei suuda kirjeldada, miks sa teda armastad. See, et ta lõppeb mingi tüli pärast või mis iganes muu põhjuse tõttu, näitab, et see ei olnud ehtne armastus. See kui ärkad ühel hommikul ja tunned, et ei armastagi oma kallimat enam, ei saa kuidagi näidata, et see armastus oli tõeline, sest armastus ei lõppe. Kui ta nö lõppeb, siis järelikult oli see ainult rahulolu jaoks nagu näiteks lemmikriide kandmine ja mingil hetkel taipad, et enam ei taha seda kanda ja leiad uue lemmiku.
Armastus on igavene ja see on raskusi täis. Selleks, et raskustest üle saada, peab mees endast kõik andma naisele ja naine peab endast kõik mehele andma. Mõlemad peavad seda elu lõpuni tegema; pingutama oma armastuse nimel; panustama oma armastusse. Nii see ei saa lõppeda ja miski ei saa vahele tulla.
Selleks, et ei tuleks neid kurbe lõppe ega lahutusi, ei tohiks kurja meeles pidada, samas ei tohiks armastust kuritarvitada. Armastuse nimel tuleks vaeva näha lõpuni, mitte mingi kindla hetkeni.
Kujuta ette, et abiellud oma armastatuga ja lähete mesinädalatele, kuid juhtub liiklusõnnetus. Armastatu ei ole enam selline nagu enne, jääb invaliidiks. Kas sa armastaksid teda endiselt ja kuni elu lõpuni?
Miks on ema armastus kõige kallim ja suurim? Sest ta armastab oma last igal juhul. Laps võib olla invaliid, võib olla juhm, võib olla haige, ükskõik milline, aga ema armastab teda ikka. Emaks loetakse naist, kes on sünnitanud lapse, kuid see õige ema on ju ikka see, kes lapse eest hoolitseb ja teda toetab ning alati olemas on. Sellist ema ei asenda ju keegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar