See hetk, kui näed meest ja naist koos ehk siis paarina ja su mõtetes käivad läbi küsimused (eriti kui tead vähemalt ühte neist), et kuidas nad küll kokku said või imestad, et nad üldse salaja suhtlesid. Tuleb mainida, et imesid siiski juhtub. Samas meie kui kõrvaltvaatajad ei näe neid inimesi ja nendevahelist suhet nii nagu nemad ise. Aga ikka tekib see küsimus, et mis on siis temal (ühel paarist) sellist, mida minul ei ole või miks ta temaga koos on vms. Kindlasti saab siin nüüd vaielda vastuste üle, kuid mu meelest on see lihtne: ideaalne mees ei ole see, kellel on kõige rohkem raha või kes on kõige ilusam, keda sa kohanud oled; ta on see ainus, kes teab, kuidas sind naerma ajada ja hoolitseb su eest iga päev kuni aegade lõpuni.
Aga jällegi toob inimesi lähemale ka muud asjaolud (vähemalt tänapäeval) ja selleks võib olla ükskõik mis, kuid siis see pole juba ilmselt tahtest vaid pigem vastutahtmisest ning see pole enam sama.
Igatahes mu mõte oli rohkem selles, et inimest ei peaks nägema kui asja või lihtsalt välimuse järgi hindama, sest ta võib seest olla täiesti vastupidine ja mida sa temaga siis peale hakkad. Ma arvan, et inimesi tuleks rohkem sisemiselt hinnata, siis poleks ilmselt nii palju pettumisi ka. Aga ma pole kindlasti mingi ütleja, kuidas keegi elama peaks :D
Oleneb, kui sa inimest näed esimest korda, siis sa ei tea ta sisemist ilu, nãed ainult ju välimist ja siiski peab olema välimuses ka seda, mis sind tõmbaks tema poole, või kuidas? Muidugi aja jooksul tekib see sisemine ilus suhtlemisega, kui tekib ja siis muutub inimene ilusamaks vms, if u know what i mean :)
VastaKustutaJaa, ma sain aru küll, mis sa silmas pead. Ma olen sellest enne tegelt kirjutanud ka, aga praegu jäi nagu välja :D. Ning samas selle välimise ilu pärast ongi mõnel 50 suhet aasta jooksul, et ei hinnata enamat kui välimust. :)
Kustuta