Vahel tekib selline tunne, et olen üks väga vähestest, kes mõtleb pigem teiste inimeste peale kui enda. Ehk siis esimesel kohal on kõik inimesed ümberringi mitte minaise. Viimasel ajal olen tähele pannud, et niii paljud inimesed on ainult omakasupüüdlikud. Ikka otsitakse, kuidas midagi head ja paremat ainult endale saaks ning mida halvem teistel on, seda parem. Kuidas nii saab? Nii läheb ju kõik hukka.
Mu meelest siin läheb see ka mängu, et see, mis sa teisele teed, tehakse ka sulle ehk mis läheb, see tuleb ehk tekib bumerang ehk karma is a bitch.
Mu meelest siin läheb see ka mängu, et see, mis sa teisele teed, tehakse ka sulle ehk mis läheb, see tuleb ehk tekib bumerang ehk karma is a bitch.
Aga tundub, et sellele ei mõelda, kuid kui halb aeg käes on, siis küll kirutakse nii et vähe pole. Nõus, et ma ise vingun ilmselgelt samamoodi, aga mitte tervele maailmale, st kuhugi avalikku sotsiaalvõrgustikku (see siin praegu on minu mõtted kell kaks öösel).
Ehk siis point on selles, et inimesed võiksid rohkem inimeste peale mõelda, iga väike heategu on juba midagi. Saad endale heateo kirja panna ja samas teed kellelegi teisele rõõmu. Siit tuleb ikka see omakasu, aga seesama heategu võiks piirduda tegelikult selle suurepärase tundega, et said kedagi kuidagi aidata, kellegi päeva rõõmsaks muuta. Mu meelest on see küll imeline.
Nii ei saa ju, et oled koguaeg isekas. Ilmselt paljud inimesed sellepärast lõpuks ongi üksi, ise. Aga see koht on muidugi vaieldav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar