Life doesn't always give second chances, take the first one.

Iga hommik me ärkame ja meil on plaanid paika pandud või tegeleme planeerimisega. Ilmselt on vähe neid inimesi, kes iga päev mõtleb surmale või ootab seda. Samas vahel peab ikka sellele mõtlema, et ei tekiks tunnet, et me elame igavesti. Ei ela ju. Aga me ei hinda eriti inimesi, kes on meie ümber, kes kujundavad meid. Selles mõttes hindame, et anname neile hinnangu enda arvamuse või esmamulje põhjal, aga see pole sama. Me ei mõtle sellele, et sõnad võivad haiget teha. Me lihtsalt ütleme välja, mida me hetkel tunneme, ei mõtle koheselt tagajärgedele. Väga halb on nii, kui mõtlemata midagi ütleme ja järgmisel päeval seda inimest ehk ei olegi ja see jääb eluks ajaks kripeldama.
Ma arvan, et tuleks hinnata ka igat päeva, mis on meile endale antud. Iga päev on uus võimalus midagi korda saata, end parandada, kuid vähesed on need, kes tõesti sellega tegelevad ja tõesti püüavad oma elu hinnata. Rohkem on mu meelest kuulda seda, kui halb päev on olnud või üldse halb elu. Igas päevas on midagi head. Kas või üks hea hetk.
Kuna inimesed on pidevalt hõivatud millegagi, ei jää eriti aega elu väärtustamiseks, ning lõpuks, kui on aega, siis on juba hilja. Aga samas, kui pool oma ajast mõtlemisele nii-öelda raisata, kas me siis elame? Või miks me arvame, et mida rohkem tegevusi käsil on, seda rohkem elame?
Ja kui juba hõivatud olekust rääkida, siis tuleb mainida, et sellepärast me lõpuks enam ei märkagi, kui kellegi elu lihtsalt otsa saab. Ei märka, sest ei oota, mis ongi normaalne, kuid et see ootamatult ei juhtuks, tuleks rohkem aega veeta inimestega, kes on kõige lähedasemad ja kui silmast silma kohtuda ei saa, siis mingil muul viisil kontakti hoida, sest kunagi ei tea, millal võib olla kellegi viimane kõne või viimane kiri.