Üks päev rääkisin sõbraga sellest, et mõni inimene võiks kogu aeg purjus olla ja samas mõni ei tohiks üldse end purju juua. Mina olen kindlasti üks nendest inimestest, kes võiks kogu aeg purjus olla, sest ma olen siis nii julge, et ma tunnengi end täiesti kartmatuna, st ma ei mõtle sellele, mis mind hommikul ootab, ma ei kujuta ettegi, mis ma siis avastada võin. Õnneks mulle räägitakse, mida ma kõike korda saatsin eelneval õhtul ja noh muidugi kõige üle uhke olla ei saa, aga ma olen kindel, et ma võiks kas või benji hüppe ära teha ja asi ei piirduks ainult sellega.
Ma ei teagi täpselt, miks ma muidu nii tagasihoidlik olen. Ilmselgelt on üks asi see, et ma ei ole üldse enesekindel, aga kui tõesti vaja, suudan enda eest seista küll. Ma julgen küll oma arvamust avaldada, kui mult seda küsitakse, pärast pole see minu probleem, kuidas inimesed sellest aru saavad, ise küsivad.
Koolis olen ma jah tundides 'vaikne', sest ma saaks muidu nii palju märkusi, no milleks neid ja alati ei taha õpetajale vastata, sest ma ei taha valesti vastata. Ma tean, et kui ei julge vigu teha, siis ei elagi põhimõtteliselt v mingi selline aforism oli. Ma tean ka seda, et miski ei ole perfektne, kõik teavad seda, aga ikka püüeldakse selle poole. Kindel ajaraiskamine.
Kool tõmbab minu piiridele kriipsu peale ikka kõvasti, sest ma olen väljaspool kooli täiesti teistsugune. Ainult uues seltskonnas olen tagasihoidlik, sest mu meelest on imelik kohe täiega kaasa elada suvalistele juttudele, mida räägitakse, kui inimestel on omad inside-jokes, aga on seltskondi, kes tõmbavad su ise kaasa ja siis võetakse kohe omaks, vot see on teine asi.
Nii palju siis endast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar