Kõik on kindlasti kuulnud, et armastus ei küsi vanust, armastus ei küsi sugu, ei olene vahemaast ega välimusest jne. Aga mul on tekkinud küsimus, et miks siis esimese asjana vaadatakse ikkagi inimese välimist ilu? Ilmselgelt sa ei lähe igaühe juurde ja ei hakka temaga flirtima. Ta peab sind väliselt kõigepealt ligi tõmbama, peab olema sinu jaoks atraktiivne. Raudselt ei otsita inimest selle järgi, et tal hea iseloom on, sest sa ei tea ju seda kohe. Inimene võib alguses olla isegi üpris hea sinuga ja mingi 10-20 aasta pärast näitab oma ehtsat iseloomu. Inimesed ei muutu ju, nad saavad selleks, kes nad tegelikult on. Igaüks otsib ennast ja kui on end leidnud, siis läheb eluga edasi enesekindlamalt.
Mõte on lihtsalt selles, et paljud inimesed ei olegi tegelikult need, kelleks me neid peame. Kõigil on kindlasti selline sõber/tuttav, kes pealtvaates on tagasihoidlik ja võimalik, et mitte ainult iseloomult ehk siis võib-olla ei riieta ka end iga päev uhkelt või väljakutsuvalt, et tähelepanu saada. Ja seesama sõber võib olla ülihea iseloomuga tegelikult, aga ei ole piisavalt enesekindel, et seda välja näidata ja siis jääbki mulje, nagu ta oleks mõttetu ja igav, kuid võib tegelikult olla üpris huvitav nii sisemiselt kui välimiselt. Kuid inimkond ei ole piisavalt sõbralik, et hinnata inimest lähemalt tundma õppides, vaid kõik saab hinnatud esmamulje järgi ja see on niii palju kordi petlik ning muidugi ka teiste inimeste hinnangu järgi, aga selle järgi ei saa teine inimene hinnata, kui esimesel võib-olla olid temaga mingid konfliktid, siis see on nende oma asi, milleks kaasata kõiki oma sõpru.
Ja lõpetuseks pean selle mehega nõustuma :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar